Bebeli mõtisklused
Tere, olen REEWEIL CA-BEBEL, koduselt lihtsalt Bebel. Ei oska öelda, kas olen õnnelik või hoopis ärevil. Lõpuks ometi jäi ka minul nende lõputute näituste vahepeal aega mõelda lastele. Langesid kohe nagu kõik asjaolud positiivselt kokku ja nii see (koduselt) FAIR siis mulle kosja tuligi. Nüüd on meil 9 kutsikat, kes sündisid 01.03.2001. 5 poissi ja 4 tüdrukut. Kõik läks libedasti ja eriti meeldiv minu jaoks on see, et pererahvas otsustas kutsikatele jätta sabad. Alles 01.07.2001 keelab loomakaitseseadus igasuguse looma välimuse muutmise operatsiooni teel, karistused on väga kõrged neile kes seda siiski teevad. Mul on hea meel, et minu pesakond on üks esimesi Eestis kellele jäeti sabad. Saladuskatte all ütlen ka teile, et ühele bokserite perele jäetakse ka sabad alles. Tore ju!
Hoolitsen, pesen, toidan neid põnne hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Aina söövad, pissivad ja magavad. Selle kõige üle olen ma loomulikult õnnelik. Ise saan ju ka süüa nii palju kui tahan, taljet ei pea ju praegu jälgima- vot see on alles tore!
Kindlasti tunnete huvi, miks olen ma ärkvel! No selleks on mul ka põhjused olemas. Olen ju ise selle nn kutsikate loovutamise uutele omanikele üle elanud. Keegi ei osanud siis arvatagi, kui ärevil ma tegelikult sellel ajal olin. Uksekell ja jälle uued kutsikatahtjad. Tore oli neid vaadata, süda põksus kõvasti- äkki olen see mina, keda täna välja valitakse, kahjuks jälle oli see keegi teine. Nii mu vend ja õekesed järgimööda uutesse kodudesse läksid. Mina- olin ju pesakonna kõige väiksem- istusin ikka veel seal kutsikaaias ja aina ootasin. Ega minu elul viga polnud midagi, mürasime emaga nii kuidas jaksasime, aga see pererahvas oli siiski kuidagi ootel, et ka mulle saaks toreda kodu. Oi mulle meenub üks õhtupoolik, uksekell ja tuppa tulevad kutsikatahtjad. Need tahtjad mulle küll ei meeldinud, olin eriti vaikne ja püüdsin ennast teha veel väiksemaks kui olin. Tundus et ka pererahvale nad ei meeldinud. Õnneks kõik lahenes väga hästi- ka meie ei meeldinud neile. Nii nad lahkusid meilt ilma kutsikata ja usun, et kõik olid lahendusega väga rahul.
Nii ma seal siis üksinda, koos emaga, teadmata mis minust edasi saab, oma elu jätkasin. Kui meenutan pingsalt, siis mulle tundub, et ega see pererahvas eriti ei pingutanudki omanike otsimisega. Tekkis väike lootusekübe- ehk jätavadki endale. Saind aru küll, et kahe koeraga on raske, elame ju linnas, 8-ndal korrusel, hommikul kiirustavad kõik tööle, õhtul koju. Kujutage ette kui palju on tegemist ühe rottweileri kutsikaga selleks, et kasvatada temast tubli koer. Aeg läks ja lõpliku otsuse langetas perepoeg Margus, kellel hakkas minust väga kahju. Ta ei suutnud aru saada, miks mind ei tahetud. Olin ju pesamuna ja nagu nad omavahel vahest arutasid, päris kenakene, aga eks selleks komistuskiviks saigi minu kasv. Kuulsin alati kuidas kõik tahtsid ikka ainult neid kõige suuremaid kutsikaid. Rumalad- tuli ju minust kõige ilusam, seda julgen arvata nende paljude tiitlite ja võitude järgi, mida olen savutanud oma 5 eluaasta jooksul. Noh nüüd saate minu tunnetest ja ärevusest aru. Varsti tuleb ju nendele 9-le pisikesele hakata omanikke otsima-valima. Siin võivad komistuskiviks saada sabad. Pole ju meie inimesed sabadega harjunud, kuid terves maailmas on juba keelustatud sabade-kõrvade jne lõikamine. Isiklikult minule meeldisid Maailma- ja Euroopavõitja näitustel sabadega rottweilerid. Oli kohe arusaadav milliseid signaale koer soovis edasi anda. Ring on täis, kõik hakkab otsast peale, ainult selle vahega- et nüüd pean hakkama loovutama oma kutsikaid. Tahaksin ju väga kutsikatele häid ja toredaid omanikke, sooviksin et nad kõigepealt loomi armastaksid, oleksid hästi kodus läbi arutanud, kas on ikka koera vaja, kas neil jätkub piisavalt aega koeraga jalutamiseks ja koera, vastavalt nõuetele- väljakoolitamiseks. See kõik nõuab palju aega ja tahtmist.
Edasi oleks minu südamesooviks, et neid ka näitustele tuuakse muidugi, kui neist kasvavad iludusvõistlustele sobilikud koerad. Aga ütlen kohe, et ainult üksinda on vähe sellest, et osaleda näitustel ja võita. On vaja saada ka näitusekoolitust- see on jälle aeg, mida tavaliselt omanikud hiljem enam mitte kuidagi ei taha leida.
Küll minu pererahvas on rahul ja õnnelikud, et kõik läks just nii nagu läks. Ma arvan, et nemad on vist päris fanatid sellel alal. Olen kindel, et mitte keegi ei oleks leidnud tahtmist ja aega minuga nii palju sõita mööda näituseid ja ma ei olekski siis kunagi teada saanud, kui palju on ilmas ilusaid rottweilereid ja toredaid omanikke. Tänu minule on meie kennel saanud tuntuks väga paljudes riikides. Kõige suurem tunnustus minule oli võimalus Euroopa Võitja näitusel seista kõrvuti Saksamaa ühe kuulsaima kenneli Schwaiger Wappeni koeraga King vom Schwaiger Wappen ja oodata kohtuniku otsust- kumb meist on ilusam? Kes saab tõu parimaks? Nii ta muidugi läks, nagu minema pidigi- isane on ju looduse kuningas- ja minust sai VSP. See on minu suurim võit, milleni ma olen jõudnud- Euroopa Võitja 2000 ! Ise nagu ei suuda senini seda veel uskuda.
Arvan, et nüüd olengi nagu südamelt kõik ära pajatanud. Olengi unustanud ennast liialt pikalt lobisema. Kallid inimesed, tänan Teid, kui Te viitsisite lõpuni lugeda minu tagasiulatuva mõtiskluse oma lühikesest elust. Kui mõlgub Teie peas mõte, võtta endale rottweileri kutsikas, või teate kedagi, kellel on selline soov, siis palun võtke ühendust meie kenneliga, sest siin ootavad toredad (üks sama väikene, kui olin mina) 9 kutsikat endale koerasõbralikke omanikke.
Lugupidamisega suure pere ema BEBEL.
Hoolitsen, pesen, toidan neid põnne hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Aina söövad, pissivad ja magavad. Selle kõige üle olen ma loomulikult õnnelik. Ise saan ju ka süüa nii palju kui tahan, taljet ei pea ju praegu jälgima- vot see on alles tore!
Kindlasti tunnete huvi, miks olen ma ärkvel! No selleks on mul ka põhjused olemas. Olen ju ise selle nn kutsikate loovutamise uutele omanikele üle elanud. Keegi ei osanud siis arvatagi, kui ärevil ma tegelikult sellel ajal olin. Uksekell ja jälle uued kutsikatahtjad. Tore oli neid vaadata, süda põksus kõvasti- äkki olen see mina, keda täna välja valitakse, kahjuks jälle oli see keegi teine. Nii mu vend ja õekesed järgimööda uutesse kodudesse läksid. Mina- olin ju pesakonna kõige väiksem- istusin ikka veel seal kutsikaaias ja aina ootasin. Ega minu elul viga polnud midagi, mürasime emaga nii kuidas jaksasime, aga see pererahvas oli siiski kuidagi ootel, et ka mulle saaks toreda kodu. Oi mulle meenub üks õhtupoolik, uksekell ja tuppa tulevad kutsikatahtjad. Need tahtjad mulle küll ei meeldinud, olin eriti vaikne ja püüdsin ennast teha veel väiksemaks kui olin. Tundus et ka pererahvale nad ei meeldinud. Õnneks kõik lahenes väga hästi- ka meie ei meeldinud neile. Nii nad lahkusid meilt ilma kutsikata ja usun, et kõik olid lahendusega väga rahul.
Nii ma seal siis üksinda, koos emaga, teadmata mis minust edasi saab, oma elu jätkasin. Kui meenutan pingsalt, siis mulle tundub, et ega see pererahvas eriti ei pingutanudki omanike otsimisega. Tekkis väike lootusekübe- ehk jätavadki endale. Saind aru küll, et kahe koeraga on raske, elame ju linnas, 8-ndal korrusel, hommikul kiirustavad kõik tööle, õhtul koju. Kujutage ette kui palju on tegemist ühe rottweileri kutsikaga selleks, et kasvatada temast tubli koer. Aeg läks ja lõpliku otsuse langetas perepoeg Margus, kellel hakkas minust väga kahju. Ta ei suutnud aru saada, miks mind ei tahetud. Olin ju pesamuna ja nagu nad omavahel vahest arutasid, päris kenakene, aga eks selleks komistuskiviks saigi minu kasv. Kuulsin alati kuidas kõik tahtsid ikka ainult neid kõige suuremaid kutsikaid. Rumalad- tuli ju minust kõige ilusam, seda julgen arvata nende paljude tiitlite ja võitude järgi, mida olen savutanud oma 5 eluaasta jooksul. Noh nüüd saate minu tunnetest ja ärevusest aru. Varsti tuleb ju nendele 9-le pisikesele hakata omanikke otsima-valima. Siin võivad komistuskiviks saada sabad. Pole ju meie inimesed sabadega harjunud, kuid terves maailmas on juba keelustatud sabade-kõrvade jne lõikamine. Isiklikult minule meeldisid Maailma- ja Euroopavõitja näitustel sabadega rottweilerid. Oli kohe arusaadav milliseid signaale koer soovis edasi anda. Ring on täis, kõik hakkab otsast peale, ainult selle vahega- et nüüd pean hakkama loovutama oma kutsikaid. Tahaksin ju väga kutsikatele häid ja toredaid omanikke, sooviksin et nad kõigepealt loomi armastaksid, oleksid hästi kodus läbi arutanud, kas on ikka koera vaja, kas neil jätkub piisavalt aega koeraga jalutamiseks ja koera, vastavalt nõuetele- väljakoolitamiseks. See kõik nõuab palju aega ja tahtmist.
Edasi oleks minu südamesooviks, et neid ka näitustele tuuakse muidugi, kui neist kasvavad iludusvõistlustele sobilikud koerad. Aga ütlen kohe, et ainult üksinda on vähe sellest, et osaleda näitustel ja võita. On vaja saada ka näitusekoolitust- see on jälle aeg, mida tavaliselt omanikud hiljem enam mitte kuidagi ei taha leida.
Küll minu pererahvas on rahul ja õnnelikud, et kõik läks just nii nagu läks. Ma arvan, et nemad on vist päris fanatid sellel alal. Olen kindel, et mitte keegi ei oleks leidnud tahtmist ja aega minuga nii palju sõita mööda näituseid ja ma ei olekski siis kunagi teada saanud, kui palju on ilmas ilusaid rottweilereid ja toredaid omanikke. Tänu minule on meie kennel saanud tuntuks väga paljudes riikides. Kõige suurem tunnustus minule oli võimalus Euroopa Võitja näitusel seista kõrvuti Saksamaa ühe kuulsaima kenneli Schwaiger Wappeni koeraga King vom Schwaiger Wappen ja oodata kohtuniku otsust- kumb meist on ilusam? Kes saab tõu parimaks? Nii ta muidugi läks, nagu minema pidigi- isane on ju looduse kuningas- ja minust sai VSP. See on minu suurim võit, milleni ma olen jõudnud- Euroopa Võitja 2000 ! Ise nagu ei suuda senini seda veel uskuda.
Arvan, et nüüd olengi nagu südamelt kõik ära pajatanud. Olengi unustanud ennast liialt pikalt lobisema. Kallid inimesed, tänan Teid, kui Te viitsisite lõpuni lugeda minu tagasiulatuva mõtiskluse oma lühikesest elust. Kui mõlgub Teie peas mõte, võtta endale rottweileri kutsikas, või teate kedagi, kellel on selline soov, siis palun võtke ühendust meie kenneliga, sest siin ootavad toredad (üks sama väikene, kui olin mina) 9 kutsikat endale koerasõbralikke omanikke.
Lugupidamisega suure pere ema BEBEL.
